Allikas: Postimees.ee, 27. juuli 2020, vaata saadet otse
Tartu Hoiu-laenuühistu (THLÜ) juhatuse esimees Andro Roos sõnas Postimehe otsesaates, et rahandusministeeriumi plaan reguleerida hoiu-laenuühistute tegevust on bürokraatia diktatuuri ilming. «Ka meie oleme hurraa-reklaami vastu, aga selleks ei ole tarvis muuta hoiu-laenuühistu seadust,» vihjas ta kopsakaid hoiuseintresse pakkuvatele konkurentidele. «See 12 protsenti (tootlust – toim) on lastehaigus, mis tuleb läbi põdeda,» sõnas Roos.
Tartu Hoiu-laenuühistu 3500 liikmega on Eesti suurim hoiu-laenuühistu. Kui muudetakse hoiu-laenuühistu seadust, siis kuidas see mõjutab teie tegevust?
See mõjutaks ja samas ei mõjutaks. Ma usun, et Tartu Hoiu-laenuühistu omab piisavat haldusvõimekust, et sellega toime tulla. Iseasi on see, et kas väiksemad hoiu-laenuühistud seda suudavad. Lisaks ka see, kas sellega peakski suutma toime tulla, sest olemuselt on tegemist bürokraatia diktatuuri ilminguga. Alguses ütlesite, et osad hoiu-laenuühistud on kasvanud nii suureks, et nüüd tuleb neid reguleerida. Täpselt see ongi argumentatsioon, mis saab alguse rahandusministeeriumi tagatubadest.
See on meie riigis üleüldine bürokraatia diktatuuri ilming ja see toimub ka muudes sektorites. Kui mingi asi kasvab suureks, siis tuleb sinna täiendavad maksud peale määrata, et riik saaks rohkem raha. Kui see ka ei aita, siis tuleb hakata reguleerima niimoodi, et ainult omad poisid saaksid tegutseda. See meile põhimõtteliselt printsiibi tasandil selle eelnõu väljatöötamise meetodi juures ei sobi.
Ministeerium põhjendab, et suured hoiu-laenuühistud on võrreldavad väiksemate pankadega, aga järelevalve nende üle puudub.
Tegelikult ei ole sellepärast, et kommertspankadel on vähesed omanikud ja nad tegutsevad aktsiaseltsidega. Pankadel ei ole kliendi ja omaniku mõiste samastatud. See tähendab, et omanikud tegutsevad iseenda huvides ja on kliendid, kes samal ajal ei ole omanikud. Loomulikult tuleb klientide huve kaitsta, sest nad on pangale tarbijad.
Tarbijaid kaitstakse erinevate seadustega. Üks on krediidiasutuste seadus, mis näeb ette finantsinspektsiooni järelevalve. Nii on see Eestis ja ka teistes riikides. Hoiu-laenuühistu on tulundusühistu ja selles on kõik kliendid on samal ajal ka ühistu omanikud. Ja kes saaks olla ettevõttes omanikum kui omanik ise? Ka Eesti Vabariik on suur ühistu ja selle omanikeks on Eesti Vabariigi kodanikud. Kui keegi tuleks jutuga, et kodanikud vajavad iseenda eest kaitsmist, vajavad järelevalvet, siis see ei oleks enam õigusriik.
Kui kehtestada täielik järelevalve hoiu-laenuühistute suhtes, siis milliseks kujuneks liikmete endi roll?
Nad saaksid tegutseda teatud raamides ja nad ei oleks oma otsustes lõpuni vabad. Väljatöötamiskavatsuses paistab silma, et probleemiks on hoiu-laenuühistute tütarettevõtted ja kavandatavad piirangud liikmete arvule, tegevuspiirkonnale ja maksimaalselt vastu võetud hoiuste suurusele. Ehk täiendavad piirangud, keelud ja käsud. Niimoodi ei saa ükski sektor või ettevõte areneda. See on käsumajanduse ilming.
Ma väga loodan, et võetakse aru pähe. Nii ei saa õigusriigis toimida. Vaba turumajandusega riigis peab iga ettevõtlusvorm saama vabalt areneda, eeldusel et ta täidab kehtivaid seaduseid ja nõudeid.
Mida te peate silmas ametnike tagatoa all?
Kui vaatame üldse meie riigi seadusloomet, see ei puuduta ainult hoiu-laenuühistu seadust, siis 80 protsendi ulatuses tuleb seadusloome kas Brüsseli või meie enda ministeeriumi tagatubadest. Samal ajal räägitakse, et Eesti on parlamentaarne riik. Sellisel juhul peaks seadusloome initsiatiiv tulema parlamendilt. Kui räägime hoiu-laenuühistu seaduse muutmisest, siis minu nägemuses saaks seda muuta siis, kui hoiu-laenuühistu liikmed ise või Eesti rahvas tervikuna ütleks, et see sektor vajaks muutuseid ja siis erakonnad võtavad riigikogus selle asja ette. See oleks nagu normaalne asjade käik.
Täna tuleb see initsiatiiv ministeeriumi pimedatest tagatubadest. Kas need just füüsiliselt pimedad on, seda ma ei usu, aga vaimupimedust võib leida küll. Üks näide. Kui meil neli või viis aastat tagasi oli Tallinnas ministeeriumi ametnikega esimene kokkusaamine. Viisakalt tunti huvi probleemide ja kitsaskohtade vastu.
Muide, kehtiv hoiu-laenuühistu seadus on väga hea seadus. Loomulikult leidub kitsaskohti ja nendest me rääkisime. Kuulati ära ja öeldi väga tore. Seaduse väljatöötamiskavasse need muidugi ei jõudnud. Aga Eesti Vabariigi kodanikuna häiris mind väga see, kuidas noorem ametnik ütles vanemale ametnikule, et «need on head inimesed, ärme tee neile halba seadust». Kas see on parlamentaarse demokraatliku riigi ametniku mõtlemine?
Miks peaks inimene hoiu-laenuühistut usaldama? Näiteks ei mõista paljud, kuidas on võimalik hoiu-laenuühistutel nii suurt tootlust pakkuda? Mõni pakub 12% aastas, teie 5%…
Ma arvan, et see 12 protsenti on lastehaigus, mis tuleb läbi põdeda. Siin on olnud hoiu-laenuühistud, kes alguses on suure hurraaga pakkunud kõrgeid intresse, siis on näinud, et see ei tööta. Ka meie oleme hurraa-reklaami vastu, aga kui räägime seadusemuudatusest, siis selleks ei ole tarvis muuta hoiu-laenuühistu seadust.
Hurraa-reklaami piiramiseks tuleb kasutada õiget meetodit, ehk muuta reklaamiseadust. Nagu näiteks alkoholireklaamil on piirangud. Kui on reklaamimisega probleem, tuleb selle probleemiga tegeleda, mitte kõrvaliste asjadega. Kui räägime kõrgematest hoiuseintressidest, siis see on normaalne, sest hoiu-laenuühistu kliendid on samal ajal kui ühistu omanikud.
Põhjus, miks kommertspangad ei paku kõrgeid intresse, ongi selles, et omanikud ei ole samal ajal kliendid. Omanikud tahavad ise kasumit teenida. Lihtsalt pankadel ei ole pärast omanikele dividendide maksmist seda võimalust, aga hoiu-laenuühistu omanikud on kliendid ja selle võrra ongi hoiuseintressid suuremad.
Te möönate, et hoiu-laenuühistute hulgas on ka musti lambaid?
Aga nagu igal pool, nagu ka Eesti Vabariigi kodanike hulgas. Kõik ei ole ausad inimesed, samamoodi muudes valdkondades. Eks elu paneb asjad paika. Ja kui nad ei ole ausad täna, siis ega nad ei ole ausad ka uute seaduste raames. Peaksime lähenema hoopis niimoodi, et kui nad ei ole ausad täna, siis tuleb neid täna kehtivate seaduste alusel vastutusele võtta.
Kui palju peaks riik hoiu-laenuühistute tegevusse sekkuda?
Küsimus on selles, kui palju riik võiks üldse sekkuda eraettevõtlusesse, sest hoiu-laenuühistud on ju eraettevõtted. Mina vabaturumajanduse pooldajana leian, et nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Loomulikult peavad olema raamid, aga need raamid ei saa olla puuriks. Öeldakse, et puurilind ei laula, aga metslind laulab.
Kui palju eestimaalased mõistavad ühistulise tegevuse olemust?
Järjest rohkem. Seda näitab ka see, miks ühistud (mitte ainult hoiu-laenuühistud) Eestis pead tõstavad. Nendega liitutakse ja erinevatest ühiskonnakihtidest, vanusegruppidest. Minul on näiteks väga hea meel, et Tartu Hoiu-laenuühistuga ei liitu juba ammu ainult nostalgiast vanemealine elanikkond. Neid on ka ja ma ei ütle, et see oleks kuidagi halb. See on väga hea sellepärast, et vanemate inimeste elukogemust on vaja, aga järjest rohkem liituvad noored. Nende liinis tuleb peale ka järgmine põlvkond.
Pikemalt vaata saatest «Otse Postimehest».