Varem või hiljem vajavad meie maksu- ja rahasüsteem radikaalset muutust. Põhjus on lihtne – senised ei toimi ja on ajale jalgu jäänud. Õige on minna üle ühele ja ainsale maksule. Eeskujuks saab võtta süsteemi, mis Euroopas kord juba olnud. Erinevus seisneb selles, et tänane elektrooniline raharingluse korraldus annab selleks ideaalse lähtealuse.
Rakendada saab nn. ühe maksu süsteemi näiteks samas korras nagu pangad koguvad ülekannete teenustasusid. Sellise maksusüsteemi esmane käegakatsutav tulemus on, et kogu maksuameti kuluka haldusaparaadi saab kaotada, samuti maksupettused.
Selline maksusüsteem eeldab ka rahasüsteemi ümbervaatamist.
Nimelt intressipõhiselt rahasüsteemilt tuleb üle minna negatiivse intressiga rahasüsteemile (nn kadurahale). Tegelikult on see kaduraha midagi sellist, nagu hiljuti tegi Euroopa Keskpank. Vahe seisneb ainult selles, et kui EKP negtiivse intressiga eurost said kasu suurpangad ja globaalsed korporatsioonid, siis kaduraha hüvedest saaksid osa kõik ühiskonnakihid, kuna see oleks üleüldine raharingluse põhimõte kogu ühiskonnale.
Mida head annab selline maksu- ja rahasüsteem pikemas plaanis?
Vaatame ajalukku. Alates aastast 973 toimus Inglismaal raha nn. ümbermüntimine iga kuue aasta tagant. See toimus järgnevalt: Inglise kuninglik riigikassa muutis iga kuue aasta järel olemasolevad rahamärgid maksevahendina kehtetuks, kogus need kokku ja andis välja uued rahamärgid. Seda aga nii, et iga nelja vana rahamärgi vastu andis välja ainult kolm uut rahamärki ehk 25% vähem.
Iga kuue aasta tagant korrigeeris kuninglik riigikassa ringlusse lastavate rahamärkide koguarvu, lähtudes otsuse tegemisel järgmise kuus-aastaku planeeritavast riigi üldisest rahavajadusest reaalmajanduse käitamisel.
Sellel nn. ümbermüntimisel oli kaks peamist mõtet. Esiteks toimis ümbermüntimine riigi elanikele ühe ja ainsa maksuna. Maksumääraks oli seega 25% kogurahamassist 6 aasta peale ehk 4,17% aastas ehk 0,35% kuus.
Teiseks positiivseks nähtuseks ümbermüntimise juures oli see, et kuni münte ümber vermiti, ei kaotanud raha ise väärtust, st puudus inflatsioon ja see toetas reaalmajanduse jätkuvat kasvu.
Selline ümbermüntimisel põhinev süsteem kattis õige pea lisaks Inglismaale terve lääne-Euroopa. Tollases Euroopas toimus suur majanduskasv ning demograafiline plahvatus. Kasutusele võeti palju uusi leiutisi: vesi- ja tuuleveskid, saekaatrid, tööstuslik paberi ja klaasi tootmine.
1180.–1230. aastatel oli Euroopas esimene ülikoolide asutamise laine. Nende uuenduste kasutuselevõtu juures oli märkimisväärne see, et neist võitsid olulisel määral mitte ainult ülikud, vaid kõik inimesed. Ametlikke pühi oli aastas vähemalt 90 päeva ja mõned ajaloolased väidavad, et isegi kuni 170 päeva. Niisiis, käsitööline töötas keskmiselt mitte üle nelja päeva nädalas ja tööpäev oli seejuures rangelt piiratud kuue tunniga.
Näiteks kui Saksoonia hertsogid püüdsid pikendada tööpäeva kuuelt kaheksale tunnile, tõstsid töötajad mässu. 10.–13. sajandi majanduslikust heaolust kõneleb näiteks fakt, et erakordselt palju ehitati kirikuid ja katedraale. Neid ehitasid kohalikud kogukonnad omale ise ja oma raha eest.
On mõtteainet. Ja tõele au andes, väärib teostamist täna, siin ja praegu.
Mõtleme!