Tartu linnavalitsus kavandab alates 2026. aastast maamaksu tõusu kuni 50%. Kuigi muudatus lähtub maa väärtuse suurenemisest võrreldes 2001. aastaga, jääb küsimus:
kas maksumuudatused on tasakaalus inimeste tegelike võimalustega?
Maa hind on viimase paarikümne aastaga tõusnud järsult – näiteks Märjal 38,5 ja Ilmatsalus 36 korda. Kuid inimeste palgad, sissetulekud ega igapäevane elujärg pole samas tempos kasvanud.
Linn rõhutab, et kodualuse maa maksuvabastus jääb kehtima 500 euro ulatuses. Kuid me peame siin väga ausalt välja ütlema – see on eksitav lihtsustus, mis loob inimestes illusiooni, et neid see muudatus ei puuduta.
Tegelikult:
Maksustatakse ka tavalised pered, kelle krundid on veidi suuremad.
Maksukohustus võib tabada eakaid, kelle kodud on neile elu jooksul armsaks saanud, kuid kelle sissetulekud on piiratud.
Väikelinnade ja maapiirkondade koduomanikud, kellele linnas on antud lootus elukeskkonda luua, satuvad ootamatusse surve alla.
Kodualune maa ei ole ärimaa. See on kodu.
Maad, kus kasvavad lapsed, kus peetakse aiapidu või hoitakse vanavanemate istutatud puid, ei tohiks maksustada samamoodi nagu arenduskrunti.
Linnavalitsuse kavandatav muudatus ei arvesta piisavalt elulist konteksti ega sotsiaalset mõju.
Plaan B tuletab meelde:
Maksupoliitika ei tohi muutuda tööriistaks, mis peidab endas survet koduomanikule.
Linnal on võimalik valida – kas suurendada eelarvet kiirustades inimeste arvelt või otsida tasakaalukamaid lahendusi.
Iga maksutõus peab olema läbimõeldud, aus ja arusaadav. Selles küsimuses on vaja laiemat avalikku arutelu.
Palume Tartu linnavalitsuselt selgitusi ja kaalutletud lähenemist.
Plaan B seisab selle eest, et kodu omamine jääks alles tavainimesele, mitte ainult jõukamale vähemusele.
Kui ka sina pead seda oluliseks – jaga seda postitust, räägi kaasa, ja toeta meie püüdlust ausama ja hoolivama Tartu nimel.
Kui A ei tööta… tuleb mängu Plaan B.