Ent kuidas seda teha?
Andro Roos selgitab: riik tuleb muuta kodanike pensionisambaks!
Viimase 30 aasta jooksul oleme ehitanud Eestit kui miljoni ego riiki. Meid on õpetatud mõtlema riigist kui haldusaparaadist, mida võib teravkeelsemalt nimetada ka bürokraatia diktatuuriks. Tunneme seda bürokraatia diktatuuri eriti siis kui riik (kes või mis see õieti on?) jälle mõnele sektorile uue ja hullema seaduse tahab kehtestada.
Näiteks on viimasel ajal hambusse võetud hoiu-laenuühistud. Ja meediagi, olles klikkide peal väljas ja harjumuspäraselt pealiskaudne, kajastab asja tavapärases stiilis, et kõik on valesti ja halvasti.
Aga mis oleks kui võtaks hoiu-laenuühistute kogemuse eeskujuks Eesti Vabariigi ehitamisel. Nii nagu hoiu-laenuühistud, tollase nimetusega ühispangad, olid Eesti Vabariigi majanduse ja rahanduse aluseks enne Teist maailmasõda.
Muide, riik on ju kodanike kõige suurem ühistu ja kodanikud selle liikmeteks. Seetõttu oleks selline lähenemine igati mõistusepärane.
Riik – mitte kui haldus- ja bürokraatiaaparaat, vaid riik kui kodanike suur ühistegevus!
Mida ma täpsemalt silmas pean kui ütlen, et võtame Eesti riigi ehitamisel eeskujuks hoiu-laenuühistud?
Aga seda, et minu juhitud Tartu hoiu-laenuühistu liikmed võtsid kätte ja rajasid endale pensionisambaks ühistulise tuulepargi. 2014. aastal tegi juhtkond otsuse ja asutas ühistu tütarettevõtte Eesti Ühistuenergia OÜ, mis omakorda omandas 54 aastaks hoonestusõiguse ühes ehituslubadega Ida-Virumaale Kiviõli linna lähedale viie tuulikuga tuulepargi rajamiseks. Peale vankumatu tahte püstitatud eesmärk saavutada polnud meil alustamiseks midagi.
Alguses tuli raha vähe, kuid tuulepargi kerkides kasvas liikmete eneseusaldus javeendumus eesmärgi saavutamise võimalikkusesse. Seitsme aastaga rajasime ühiselt tuulikupargi: esmalt juurdepääsuteed, siis tuulikute vundamendid, 13 kilomeetrit õhuliine tuulikupargist alajaama, alajaama enda ja lõpuks vedasime viis 100-meetrise tornikõrgusega suurt tuulikut, igaühe tootmisvõimsus 2 MW.
Viimane katsumus oli tuulikupargi paberimajanduse kooskõlastamine riiklikus ettevõttes Elering. Kuid tulime selle kõigega ühiselt toime. Tuhat pead on ikka tuhat pead. Tuulepargi projektiga liitus nimelt kokku tuhatkond ühistukaaslast jakamba peale saime tehtud ca 17 miljoni euro suuruse investeeringu. 2021. aasta algusest müüb tuulepark toodangu börsihinnaga elektrivõrku ja saab lisaks veel 12 järgneva tööaasta eest riiklikke taastuvenergiamakseid.
Mida hoiustajad võitsid? Energiahoiuse fikseeritud aastaintress on 5,5 protsenti ja kui kasumlikkus kasvab, makstakse juurde veel dividendi. 2022. tulemused annavad selleks piisavalt julgust, sest puhaskasumit on kogunenud 1 000 000 eurot.
Et kellelgi ei tekiks mõtet, et mida see Roos siin häbematult oma ühistut reklaamib, pean oluliseks rõhutada, et kuna eesmärk on juba saavutatud, siis uusi energiahoiuseid ühistu vastu ei võta. Seega pole siin enam midagi reklaamida. On vaid tegevusprintsiip Eesti riigile, mida eeskujuks võtta ja riiklikul tasandil suurejooniselt ja mitmetes valdkondades (jäätmekäitlus, teede ehitus, metsandus, töötlev tööstus, põllumajandus, toidutootmine jne).
Taipate, mida ma öelda tahan? Nii Eesti Vabariik kui minu pärast ka Tartu linn saaksid tehasamamoodi nagu Tartu Hoiu-laenuühistu. Pensionimasmise tagatiseks tuleb võtta eeskujuks Tartu HLÜ ühistegevus tuulepargi rajamisel.
Riik ja kohalikud omavalitsused peavad üles ehitama omanikutulu tootvad ettevõtmised.
Riik ja kohalikud omavalitsused peavad üles ehitama täpselt samasugused omanikutulu tootvad ettevõtmised. Ja teha seda sarnaselt Tartu Hoiu-laenuühistule kodanikke kaasates ja hiljem loomulikult ka töö ja tootmise vilju kodanikega jagades.
Selliste riigi, omavalitsuse ja kodanike ühiselt rajatud tootvate üksuste rahatulust peaks omanikutulu teenima nii Eesti Vabariigi kui kohalike omavalitsuste eelarved, ent ka KODANIKUD otseselt.
Mõistate, õigesti ja ühistegevuse vaimus ellu viiduna tähendaks see uusi töökohti eestimaalastele ja hulga raha voolamist omanikutuluna nii riigi kui kodanike taskutesse. Väheneks riigi ja meie inimeste sõltuvus laenurahast ja välisest abist. Ka maksustamise karvast kätt peaks senisest vähem kodaniku taskusse ajama.
Nii, nagu Tartu Hoiu-laenuühistu on oma liikmetele omanikutulu teenimise allikaks, võiks ka Eesti Vabariigist kujuneda pensionisammas oma kodanikele! Sellega oleksime eeskujuks kogu maailmale!