Viimase 30 aasta jooksul on meid õpetatud mõtlema riigist kui haldusaparaadist, mida võib teravkeelsemalt nimetada ka bürokraatia diktatuuriks. Sarnaselt oleme õppinud suhtuma ka kohalikku omavalitsusse. Bürokraatiamasin on suur ja töötab mürinaga. Töötamiseks ja liigutamiseks vajab see kütust. Kütust saab bürokraatriamasin riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuhu see täna jõuab maksumaksja taskust ehk meie makstavate maksudena või siis Euroopa Liidu abina. Esimene pole kodanikule kaugeltki meeldiv ja teine pole 30 aastat iseseisev olnud riigile varsti enam väärikas.
Me oleme viimased 30 aastat kuulnud, kuidas me ühiselt ehitame oma riiki ja kohalikke omavalitsusi, milles elame. Lisaks oleme kuulnud, et riik ja kohalikud omavalitsused poliitikute sõnul aina arenevad. Ja arenemise tunnistuseks on … vajadus pidevalt mõelda välja uusi makse või tõsta olemasolevaid. Ehk teiste sõnadega on riigi või omavalitsuse poliitilise juhtkonna lahendus sõltumata erakondlikust kuuluvusest tavaliselt ikka see, et maksustamise karvane käsi tuleb toppida sügavamale kodaniku taskusse.
Aga mõtleme korraks tõsiselt järele. Kui me oleme 30 aastat ehitanud riiki või siis kohalikku omavalitsust, kogunud ühiselt selleks otstarbeks maksudena raha, siis selle ehitamise tulemusena peaks tänaseks olema valmis midagi püsivat ja töötavat, eks? Või peaks mõni oluline probleem jäädavalt lahendatud saama. Aga enamasti pole ei seda ega teist, küll aga tuleb juurde uusi maksustamisviise.
Äkki katsuks pöörata selle nii sisse harjunud mõtteviisi teistpidi? Ehk riik ja kohalik omavalitsus ei pea mitte oma karvast kätt alati lükkama üha sügavamale maksumaksja taskusse, vaid riigist ja kohalikust omavalitsusest tuleb kujundada oma kodaniku jaoks omanikutulu teeniv üksus. Selliseks riigiks kasvamist võiksime alustada heade mõtete linnast Tartust. Tartlased peavad ja saavad siin näidata eeskuju tervele Eestile.
Kuidas ma seda täpsemalt ette kujutan? Aga täpselt nii, nagu minu juhitud Tartu Hoiu-laenuühistu liikmed võtsid kätte ja rajasid omale pensionisamba ühistulise tuulepargi näol. 2014. aastal tegi Tartu Hoiu-laenuühistu juhtkond julge otsuse ja asutas ühistu tütarettevõtja Eesti Ühistuenergia OÜ, mis omakorda omandas 54 aastaks hoonestusõiguse ühes ehituslubadega Ida-Virumaale Kiviõli linna lähedale viie tuulikuga tuulepargi rajamiseks. Peale selle, kui kõige olulisem ehk meie kõikumatu usk ja vankumatu tahe püstitatud eesmärk saavutada välja arvata, polnud meil alustamiseks midagi.
Ent me hakkasime tööle ja liige liikme haaval liitus selle ühise eesmärgi ja ühise tahte taha üha rohkem inimesi ja ettevõtteid, kes paigutasid energiahoiusesse raha, mida kasutasime ühistuliikmetele kuuluva tuulepargi rajamisel. Alguses tuli raha vähe, kuid tuulepargi kerkides kasvas liikmete eneseusaldus ja veendumus eesmärgi saavutamise võimalikkusesse.
Nii me seitsme aastaga ühiselt tuulikupargi rajasime: esmalt tuulikupargi juurdepääsuteed, siis tuulikute platsid ja vundamendid, 13 kilomeetrit õhuliine tuulikupargist alajaama, alajaama enda ühes trafoga ja kõige lõpuks vedasime kohale viis 100meetrise tornikõrgusega suurt tuulikut, igaühe tootmisvõimsus 2MW. Loomulikult võite ette kujutada, et igal sammul püüdsid erinevate riiklike ametkondade bürokraadid meie tegevusele jalga ette panna. Sellise takistava tegevuse põhjust ei oska siiani ära mõistatada, kuid ilmselt on siin omajagu nõukogude ajast kaasa tulnud orjameelsust, mis mõne üksiku, kahjuks olulisele ja vastutavale ametikohale tõusnud, isiku peas on iseseisvuse tingimustes kujunenud omamoodi kolklikuks ja vaimupimedaks mõtteviisiks. Viimane katsumus oli tuulikupargi paberimajanduse kooskõlastamine riiklikus ettevõttes Elering. Kuid me tulime selle kõigega ühiselt toime. Tuhat pead on ikka tuhat pead.
Läbi energiahoiuse liituski Tartu Hoiu-laenuühistu ühistulise tuulepargi projektiga lõppkokkuvõttes umbes 1000 ühistukaaslast ja kamba peale saime tehtud vajaliku ca 17 miljoni euro suuruse investeeringu ehk rajasime ühistulise tuulepargi, mis alates 2021. aasta 1. jaanuarist töötab ja toodab ja müüb toodangu börsihinnaga elektrivõrku ja saab lisaks veel 12 järgneva tööaasta eest riiklikke taastuvenergiamakseid. Sellega on Tartu Hoiu-laenuühistu viie tuulikuga ühistuline tuulepark 1000 ühistukaaslasest energiahoiustaja jaoks pensionisambaks – energiahoiuse fikseeritud intress on 5,5% aastas ja kui elektrihinna tõuestes tuulepargi kasumlikkus nimetatud 5,5 protsendist suuremaks kasvab, makstakse hoiustajatele juurde veel dividendi.
Et kellelgi ei tekiks mõtet, et mida see Andro Roos siin õige häbematult oma ühistut ja selle energiahoiust reklaamib, pean oluliseks rõhutada, et kuna eesmärk – ühistuline tuulepark – on juba saavutatud ja raha selleks ühiselt kokku saadud, siis täiendavalt energiahoiuseid enam ühistu vastu ei võta. Seega pole siin enam midagi reklaamida. On vaid tegevusprintsiip, mida teadmiseks ja hea tahte korral eeskujuks võtta.
Kes sees, see sees, kes väljas, see peab ootama järgmist võimalust. Ja käesoleva kirjatükiga ma kutsungi kõiki lugejaid seda järgmist võimalust ühiselt otsima ja teostamiseks välja pakkuma. Tartu Hoiu-laenuühistu tuulikupargi puhul aga need, kes on sees, teenivad intressi ja võimaliku tulevase dividendi näol omanikutulu. Ja meenutaksin, et kuna hoonestusõiguse tähtaeg on 54 aastat, siis see omanikutulu tuleb üle isalt pojale, emalt tütrele ja võibolla veelgi kauem.
Ja nüüd ma küsin retooriliselt: „Kas poleks aeg, et me tartlastena kasutaksime seda Tartu Hoiu-laenuühistu 1000 liikme antud eeskuju ja kujundaksime Tartu linnast kui meie koduomavalitsusest, mis on ju samuti sisuliselt kõigi meie ca 100 000 tartlase ühine ühistu, omanikutulu tootmise vahendi kõikidele linnakodanikele?“ Jah, me peame leidma endas julgust ja mõistust seda teha!
Sellised omanikutulu projektid ei pea piirduma tuulikupargi rajamisega, vaid siin tuleb kõne alla mistahes tõsise tootmisettevõtte linna eestvedamisel ühiselt rajamine, mille toodangut saaks ära kasutada kas otseselt Tartu linna ja linnakodanike vajaduste paremaks ja soodsamaks rahuldamiseks või mida turustades saaks teenida otsest rahatulu.
Mõistate, mida see kõik tähendaks? Jah, see tähendaks täiendavaid töökohti ja hulga raha voolamist Tartu linnaeelarvesse omanikutuluna, mitte linna täiendava laenukoormuse, valitsuse või Euroopa Liidu (sotsiaal)abina mingisuguste bürokraatiat ja piiranguid täis programmide raames. Ja mis kõige tähtsam – see võtaks poliitikutelt ja bürokraatidelt ära ettekäände mõelda ja rääkida vajadusest toppida maksustamise karvane käsi sügavamale kodaniku taskusse.
Vastupidi – Tartu saaks olla eeskujuks kogu Eestile selles, et me ei topi kodanikule enam karvast maksukätt, vaid saame ulatada kodanikule tugeva ja toetava sõbrakäe, mis jagab meie ühiste sihtide saavutamiseks ühiselt teenitud väärikat omanikutulu.
Vaat see oleks juba midagi, mille nimel ühiselt tööd teha! Kas käärime käised üles, tartlased?
Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees, Eesti Keskerakonna liige